Sellele küsimusele tuleks mõelda juba varases nooruses. Seda aga sageli ei tehta, kuna noores eas “midagi kuskilt ei valuta”. Nooremalt tuleks aga muuta oma elustiili (liikuda palju, toituda tervislikult, mitte suitsetada jne). Sedaviisi tuleks jätkata ka vanemas eas.

Inimesel toimuvad vananemisega ealised muutused kõigis elundkondades, mis vähendavad neis töövõimet. Inimese skeletilihaste mass ja jõud saavutavad alles lapseeast maksimumväärtused 20. ja 40. eluaastate vahel ja peale seda hakkavad need aeglaselt taandarenema. Kehamass tõuseb kuni 60. eluaastani, peale seda aga hakkab see langema ~60% elanikkonnast. Kehakaal langeb peale 70. eluaastat kesmiselt 2-3 kg kümne eluaasta kohta, seda peamiselt skeletilihasmassi vähenemise arvelt. Kehapikkus hakkab langema peale 60. eluaastat keskmiselt 2 cm kümne aasta jooksul. Selle põhjuseks on kudedes järkjärguline veesisalduse langus, mis põhjustab lülisamba lülivaheketaste (diskide) “kokkuvajumise” ja rühi muutuse. Vanemas eas luuaine mass väheneb, luud muutuvad sellest hapramaks ja nende murdumise oht suureneb. See toimub nii lülisambas kui ka mujal skeletiluudes. Mõõdukas igapäevane liikumine pidurdab skeletilihaste nõrgenemist, luuaine vähenemist, soodustab liigesevõide eritumist liigeseõõnde ja liigesekõhre säilimist peamiselt verevarustuse parandamise kaudu. Nii saab ka eakas inimene lihasluukonna töövõime langust aeglustada.

Mida vanemaks inimene saab, seda suuremaks muutub krooniliste haiguste risk. Kahjuks tekivad tänapäeval kroonilised haigused seoses elustiili muutusega juba varem (nt diabeet, podagra, tsöliaakia, reumatoidartriit jt). Vähene aktiivsus ja liigne istumine (nt arvuti ees 8-10 h) soodustavad krooniliste haiguste teket ja ülekoormussündroome tugiliikumisaparaadis. Kehaliselt aktiivsetel inimestel paraneb lihaste töö võimekus ja luutihedus igas vanuses. Terve elu kehaliselt aktiivsetel inimestel on eakaaslaste ees märkimisväärne eelis – neil on kõrges eas vähem terviseprobleeme ja rohkem jõudu igapäevaste toimetustega iseseisvalt toime tulla. Liikumine annab elule aastaid juurde.

Regulaarsel kehalisel liikumisel on alati positiivne toime:

• väheneb valu liigestes;
• alaneb kaal;
• alaneb vererõhk ja veresuhkru tase;
• paraneb mälu;
• suureneb lihasjõud;
• säilib või paraneb kardio-respiratoorne töö;
• paraneb soolemotoorika seedekulglas;
• muutuvad tugevamaks skeletiluud

Liikumisteraapia on suureks abiks erinevate valude vähendamisel. Seda peaks tegema füsioterapeudi või treeneri juhendamisel optimaalsete koormustega ja vastavalt diagnoosile. Väga oluline on kehalise tegevuse meeldivus, inimese võimekus neid harjutusi teha, eesmärgiga harjutusi järk-järgult progresseerida. Kui ei meeldi teha harjutusi, siis on olenevalt inimese tervisest teisi võimalusi olla kehaliselt aktiivne.

Kasutatud kirjandus:

Dr. Gunnar Männik (2022).”Ülekoormusvigastused – vältimine, ravi, harjutused”